Päikseline Granada

Tallinna Teeninduskooli teise kursuse kokaõpilased õpilased Nikita, Georg ja Radislav olid enne koroonasegaduse algust praktikal Grandas Hispaanias.

Nikita muljed:

Mulle meeldis praktika Hispaanias. Esimese kolme päeva jooksul meile näidati, kus me peame elama, töötama ja  meile tehti ekskursioon Granaada linnas,  mille käigus saime tutvuda linna vaatamisväärsustega. Meile korraldati ka  paar õppetundi hispaania keele tutvustamiseks ja peamiste vajalike sõnade õpetamiseks. Juba järgmisel päeval peale tulekut me läksime koos Georgiga restorani “La Fabula“ praktikale.

“La Fabula”  on hotelli  restoran, seal oli väga põnev töötada. Õppisin, kuidas koorida ja  töödelda mereande ning neist roogi valmistada. Tööohutusest, kokanoa õigest käsitkemisest ja ettevaatusest ei ppäsenud siingi. Lisaks õppisin valmistama hispaaniapäraseid roogi – nüüd ma oskan valmistada Hispsania desserti arroz con leche,  see on riisipuder kaneeli ja  sidruni mahlaga. Restoranis me valmistasime ja serveerisime erinevaid toite tegime ettevalmistusi järgnevateks päevadeks jms.

 

Meil olid ka  vabad päevad,  kui vastuvõttev organisatsioon korraldas meile ekskursioone. Külastasime teisi lähedal asuvaid linnasid  – Seville ja Gardobas.  Seal meile näideti vaatamisväärsusi ja meile anti vaba aega ise ringi jalutada.

See praktika oli väga-väga huvitav. Ma sain uue kogemuse nii kokanduses ja Hispaania restorani töö organiseemises, kui ka ise enda elu organiseerimises. Rõõmuga tahaksin osaleda veel  sarnases projektis edaspidi, kui see oleks võimalik.

Radislav:

Praktikale minnes olin väga  õnnelik, aga natuke närvis. Närvis olin sellepärast, et lähen üksi välismaale pikaks ajaks ja ei tunne seal kedagi. Praktikalt ja endalt ootasin väga palju tegevust. Kui jõudsime Granadasse ja väljusime lennukist läksime kohvreid võtma. Georgi ja Nikita  said enda omad ilusti kätte, kuid mina mitte. Läksime siis meie lennufirma infolauda ja ootasime 30 minutit, kuni keegi sinna tuleb. Siis rääkisin inglise keeles ära, mis juhtus, aga ta ei saanud aru. Õnneks tuli üks töötaja kes rääkis vene keelt ja hispaania keelt. Tuli välja, et mu kohver jõudis kohale, aga oli teise lindi peal. Sõitsime taksoga enda elamiskoha juurde ja meid ootas seal vastuvõtva organisatsiooni – M.E.P liige, kes viis meid korterisse ja näitas meile mis kuidas töötab. Korter oli väga suur 5 tuba, 2 tualett ruumi, köök ja rõdu. Järgmine päev olime veidi väsinud, kuid pidime minema M.E.P kontorisse, kus räägiti meile kõigest, millega nemad tegelevad ja mida meie siin hakkame tegema. Järgmine päev läksin restorani, restorani nimi oli La Piccola Carmela, mis oli Itaalia pärane restoran. Praktika oli minul restoranis esmaspäevast reedeni kella 10.00 kuni 18.00. Transpordiks oli meil buss, M.E.P andis meile valideerimiseks kaardid. Esimene päev kui ma praktikale jõudsin, sain mõnede töötajatega tuttavaks. Mõned ei rääkinudki inglise keelt või rääkisid halvasti. Mind pandi kohe kartulit tükeldama ja siis ma ütlesin ise endale: „Loodan, et need 4 nädalat ei möödu ainult tükeldmisega!“ Kuid paari tunni pärast näidati mulle juba kuidas roogi valmistada ja mis komponendid seal käivad. Esimesel päeval sain teha ühe roa, mille nimi oli ricotta de langostino. Päeva lõpuks küsiti minult, kas ma kunagi pitsat olen teinud ja ma vastasin, ikka olen, aga täitsa teist moodi. Pidin käed puhtaks pesema ja läksime pitsat valmistama. Ma olin väga vaimustuses ja õnnelik, sest see kuidas nad seda tainast seal keerutasid ja mulle ütlesid, tee sama moodi ja mul tuligi see välja ja öeldi, et nagu oleksid juba teinud seda kunagi! Pitsa sai valmis ja see oli mulle! Ma olin küll segaduses ja tahtsin maksta selle eest, aga oli täitsa tasuta ja olingi 1 h varem vaba ja olin jälle segaduses, mul ju 1 h veel ma ei saa veel ära minna! Aga nad hakkasid juba mind ära saatma ütlesid, et see esimene päev ja võid minna. Järgmised päevad olid väga lahedad, lõbusad, kiired ja väsitavad. Sain olla külmas ja kuumas köögis. Esimesel nädalavahetusel läksime ekskursioonile Cordobasse kus olime 6h. Teisel nädalavahetusel läksime Sevillasse, kus olime 5 tundi ja see ekskursioon ei lähe mul kunagi meelest. Jalutasime 1.5 h  linna peal ja meile räägiti vaatamisväärsustest, oli väga palav päev 25 C sooja. Meile anti ka vaba aeg ise ringi jalutamiseks. Pidime lubama mitte ära kaduda ja läksime kolmekesi jalgsi jalutama ja siis tuli mul mõte võtta elektri scooter ja minna sellega sõitma. Laadisime 20 € ja läksime 3 tunniks sellega sõitma.

Praktika viimastel päevadel polnud midagi teha, inimesi oli iga päevaga aina vähem ja vähem, sest Hispaaniasse jõudis COVID-19 (koroonaviirus), aga restoran kinni ei läinud ja töötasime ikka edasi. Siis mulle näidati kuidas teha pitsatainast, kuid selle õpetus on keelatud avalikustada, sest see oli Mehhikos saanud 1. koha ülemaailmsetel võistlustel. Tegime kaks suurt palli ja nendest tegime väikseid palle mille kaaluks oli 270 g  ja sedagi ma pole kunagi teinud, neid palle keerutanud ja see tuli mul ka kohe välja  nagu see pitsa valmistamine oligi mul hinges ja mul hakkas väga meeldima. Nüüd olen kodus ja ootan, millal saan linna poodi minna õiget jahu ostma. Plaanis on tellida internetist silikoonpitsa, mis on mõeldud akrobaatika jaoks.

Viimasel Hispaanias oldud nädalavahetusel läksime poodi ja ostsime terveks nädalaks endale süüa, sest poed hakkasid tühjaks saama vaikselt. Siis aga saime teada, et me sõidame esmaspäeval tagasi, kuid olime valmis veel 1 nädala ära olla, aga selgus, et meie viimane lend on esmaspäeval ning hakkasime vaikselt asju pakkima. Georgi ja Nikita läksid enda asjade järgi ja neil vedas nad said need kätte, sest restoran oli lahti, aga mina jäin oma noakotist ilma, see jäi restorani. Öeldi, et saadavad postiga järele. .

Kätte jõudis esmaspäeval kell 10.00 ootas meid  maja ees takso mis pidi meid viima teisse linna, sest granadast ei olnud lende. Kel 12.00 olime juba lennujaamas ja kell 14.00 oli meil check in. Madrid jõudsime ootasime 2 tundi järgmist lendu Riiga lend oli väga hirmus, oli tunne, et lennuk kukub, aga õnneks läks hästi. Selle viiruse pärast jäid mul pooled asja tegemata. Me ei tahtnud ära minna sealt, kuid pidime ja oli väga kurb, sest ei jõudnud hüvasti jätta.

Saime seal väikse Hispaania keele kursuse. Enda restorani meeskonnaga käisime kolmapäeviti kell 8 jalgpalli mängimas ja kell 11 olime juba restoranis tööl. Loodan, et näen kunagi neid uuesti, nad ütlesid, et ootavad mind tagasi järgmine aasta. Emotsioone praktikast on väga palju.