Erasmuse õpiränne Jaapanisse
17. jaanuaril toimus kogemuskoolitus “Jaapani toit ja roheline tee”. Koolituse korraldajateks olid Pirje Pärimets ja Eero Kippa, kes õpirände raames Jaapanis käisid ja saadud kogemusi kolleegidele jagasid. Koolitusel valmistati üheskoos lihtsamaid jaapani toite ja degusteeriti erinevaid teejooke. Siin on väike meenutus õpirändest Jaapanisse ja mida see kutseõpetajatele andis.
Lugu jätkub peale pildigaleriid…
Õpetaja Eero on varasemalt Jaapani keele ja kultuuriga kokku puutunud, kui tal õnnestus 1992-1993 saada kokana tööd Hokkaido saarel asuvas hotellis New Akan Hotel. Pikka aega on tal olnud soov seda saareriiki uuesti külastada. Õpetaja Pirje avastas enda jaoks paari aasta eest Jaapani rohelise tee ja tekkis soov rohkem teada saada selle maa teekultuurist. Nii tekkis ühiste huvidega tiim. Õpetajatele avanenud võimalus Erasmus õpirände raames külastada riike ka väljaspool Euroopa Liitu täitis unistuse Jaapanist, mis on väga omanäoline nii kultuuri kui toidu poolest. Ettevalmistused õpirändeks algasid juba aasta varem kontaktide ja partnerite otsimisega. Läbirääkimised võtsid pikalt aega, kuid lõpuks tekkis võimalus reisiks aprillis 2023.
Alustasime reisi Helsingist Tokyo poole, lennureis kestis 14 tundi. Pärast pikka ja väsitavat piiriületust oli vaja leida õige sõiduvahend, õige sõidupilet, õige suund ning kiiresti orienteeruda rahvarohkes ja liiklustihedas linnas. Jõudsime õnnelikult esimesse peatuspaika.
Meie ühiseks sõbraks sai kohalik jaapanlanna Noriko, kelle kontakti leidsime tutvusringkonna kaudu. Tema käest saime meili teel esmased juhised linnas liikumiseks. Kohtumisel kohapeal tutvustas ta meile Tokyot, jagas parimaid toidusoovitusi ja juhatas meid põnevatesse toidukohtadesse, turgudele ja toidupoodidesse. Siit sai kaasa ostetud esimesed okonomiyaki kastmed. Koos külastasime suurepärast yakitori restorani, kus kokad elaval tulel laua teises otsas imeväel põnevaid toite välja võlusid. Tegime Nihonbashi dashi baaris puljongi degustatsioonid ja koka jaoks väga põnevad sisseostud. Teemajas ostsime kaasa esimesed pakid värsket rohelist sencha teed ja saime mekkida, kuidas nad ise kohapeal teed valmistavad. Reisi lõpu poole leidsime juba iseseisvalt üles nende teemaja ja saime osa kaasaegsest teejoomisele pühendatud hetkest. Noriko väärtuslikud nõuanded andsid reisikogemusele palju juurde.
Tokyos võttis meid vastu erakokakool Buddha Bellies School. Kooli omanikud ja kokaõpetajad Ayuko ja Shugo viisid meid maailma suurimale tuunikala oksjonile, samuti professionaalidele mõeldud kala- ja mereanniturule. Tutvustasid meile, kuidas värske kala restoranidesse jõuab. Nende kokakoolis saime näha, kuidas nad õpetavad valmistama Jaapani toite ja ka ise uusi tehnoloogiaid seeläbi õppida – jaapani nugade kasutamise põhimõtted, kala fileerimine, nii et lõikelaud jääb puhtaks, sushi ja dekoratiivse sushi valmistamise reeglid ja nipid. Valmistasime selliseid põnevaid toite nagu miso shire (misosupp), tempura (taignas frititud krevetid, köögiviljad jm), gyoza (pelmeenid), tamagoyaki (kihiline omlett), okonomiyaki (kapsapannkook), kara-age (krõbekana), teriyaki kana, gomamiso-ae (misokastmega köögiviljad). Samuti saime ülevaate jaapani toidu ajaloost, tuntud puljongi dashi ja misopasta valmistamisest ning meie jaoks uutest põnevatest toidu- ning maitseainetest. Õppisime tundma sake ja umeshu jooke.
Meie teekond viis paariks päevaks kiirrongiga ka Kyotosse, mis on ajaloos olnud aastasadu Jaapani keisririigi pealinnaks, tänapäeval aga tähtsaks ajaloo- ja kultuurikeskuseks. Kui rääkida toidust ja teekultuurist, siis ikka Kyoto. Seal on kvaliteetne põhjavesi, millega valmistatakse maa parimat saket, parimat tofut, samuti asuvad ka Jaapani vanimad teepõõsaistandused Kyoto ümbruskonnas. Kyotost leidsime ka väga ilusat käsitöö keraamikat. Külastasime suurt bambusmetsa ning Fushimi pühamuid. Leidsime linnasüdames üles kuulsa Noma hüpikrestorani, mille trepil ka peakokka vilksamisi kohtasime. Sõbraliku veenmise peale tegi vanemteenindaja meile erandkorras restorani tutvustuse ja kutsus meid sisse, kui kuulis imestades kui kaugelt me restorani vaatama tulime.
Meie eesmärgid täitusid, et saada tuttavamaks Jaapani toidu-, tee- ja teeninduskultuuriga. Mida see andis meile kui koka eriala kutseõpetajatele? Kindlasti palju. Neid mõjutusi tunneme ka oma igapäevatöös.
Pirje: Teadsin, et Jaapan on teistsugune maa. Raamatutest ja teleekraanilt saame me aimu selle riigi mitmekesisusest ja eripärast, kuid seda ise kogeda on kindlasti ainukordne. Mind vapustas teeninduskultuur, kui viisakad ja lahked on inimesed. Kui turvaliselt võisin end võõramaalasena tunda, isegi kui kohalikku keelt ei mõistnud ja inglise keeles polnud alati võimalik jaapanlastega suhelda, siis olid nad abivalmid ja vastutulelikud. Viisakas kummardamine üksteisele sai juba paari päevaga nii omaks, mida jätkasin enesele märkamata ka juba kodumaale jõudnuna. Mind vaimustasid uued põnevad toiduained ja rikkalikud toiduletid nii supermarketites kui turulettidel. Valisime oma söögikohtadeks võimalikult erinevaid kohti, mis meid erialaselt inspireeriks. Hommik algas põnevalt juba hotelli hommikusöögil, kilekinnaste ja maskidega kaitstud külastajad nii viisakalt ja vaikselt omale organiseeritud lahtritega kandilisele plasttaldrikule toitu tõstmas. Minu jaoks oli uueks kogemuseks toidukohtade ees plastist valmistatud üsna realistliku välimusega toiduportsjonite näidised koos hindadega ja nii oli lihtne omale sobivat toidukohta ja rooga välja valida. Jaapan on oma suurlinnadega väga mitmekesine ja rikkalik, meie reis aga oli lühike ja seetõttu ka väga intensiivne – väga palju oli avastada ja kogeda ning tekkis ärevus ärasõidukuupäeva lähenedes, et ajast jääb väheks, sest nii palju põnevat on veel nägemata-kogemata. Meelde jäävad Tokyo ühistranspordi korralduse tippklass ja maa-alune taristu, arhitektuur, rahvusmuuseum, pühamud, kõrge teletorn ja imelised vaated lõputult kulgevale pealinnale, tänavatoit ja restoranikultuur, luksuskaupade ja moetänav elitaarses linnaosas, neoonvärvide, vilkuvate tulede ja helide virvarr tehnikapoodidega palistatud tänavatel, jaapani anime kultuurile pühendatud linnaosa, sumostaadion, geisha kaunis riietuses inimesed Kyotos, roheliselt lokkavad bambused, lõputult pikad punase-mustakirjud pühamute juurde viivad väravad ja nimekiri võiks olla pikem veel.
Soovist enne õpirände algust end pisut rohkem ette valmistada lugesin läbi mitu raamatut Jaapani elustiili, kultuuri ja toidu kohta. Tänud Merikesele Teko raamatukogust, kes jagas ka oma reisikogemusi ja lugemisvara. Valmistusime reisiks päris põhjalikult. Aga alles nüüd tunnen, kui õpiränne on selja taga, kuidas oskaksin paremini suunata oma tegevusi ja sihtkohti, mis erialaselt mind veel rohkem arendada suudaks. Tuleb minna uuesti. Varsti. Õpiränne Jaapanisse on minu silmaringi kindlasti palju avardanud, teinud sisemiselt rikkamaks ja uusi teadmisi-oskusi olen juba rakendanud oma õpetajatöös.
Eero:
Õpirändele aitas kaasa ka Keiko Sasaki, kes külastas 5 aastat tagasi Tallinna Teeninduskooli ja läbi tema saime Buddha Bellies kokakooli kontakti. Sasaki elab Tokyos ja tema amet on Estonian food navigator ehk tutvustab jaapanlastele Eesti, Läti ja Leedu toidukultuuri.
Pagari ja kondiitritooted (kui ma 30 aastat tagasi Jaapanis töötasin, siis pakuti kohalikes restoranides, poodides väga vähe magustoite). Kuid tänapäeval on Jaapani turule tulnud palju Prantsuse kondiitri- ja pagariärisid ning muidugi ka kohalikud koogimeistrid oma pagari- ja kondiitritoodetega. Shinkansega Kyotosse sõites haarasime rongijaamast kaasa Jaapani juustukoogid, mis olid suussulavad ja ülimaitsvad.
Enamus rongireisiajaid ostis kaasa endale Bento boxi (ühest portsjonist kaasavõetavast või kodus pakitud eine: jaapanipärane lõunasöök).
Mitmes Jaapani restoranis olid kasutusel tahvelarvutid, mille kaudu kliendid edastasid toidu ja joogi tellimused kööki. Elektroonika kasutus kiirendas toidu jõudmist kliendini ja kui soovisid arvet maksta, tuli jälle teenindajale arvuti kaudu märku anda.
Külastasime Kyotos Jaapani käsitöö profinugade „Hideo Kitaoka“ kauplust, kus oli müügil sadu eri proffidele mõeldud kokanugasid. See firma asutati 1868. aastal ja praegu tegutseb juba kolmas põlvkond.
Buddha Bellies koolitaja Ayuko soovitas meil külastada ühte oma lemmik toidupoodi, kus me ostsime kaasa Jaapani maitseaineid (sojakaste, misopasta, yuzupasta, jaapani basiilik, bonitohelbed jne)
Kahjuks oli pakenditel kirjas ainult jaapanikeelsed hieroglüüfid ja proovisime paki sisu tuvastada pakil olevate piltide järgi. Enamus maitseainetega läks õnneks, kuid tuli ka üllatusi ette. Hotellis võtsime appi Google tõlke ja ühe toidupaki pealt siis lugesimegi välja: „Lõpmatu sõltuvust tekitav liim”. Tegelikult oli paki sisuks misopasta
Kohalik toit ning lihtsad ja puhtad maitsed. Toitude serveerimisel pööratakse suurt tähelepanu valmistatud toidu väljanägemisele ja nõudele, millega toitu serveeritakse.
Tokyo oma 30 mln elanikuga suurlinn oli meie liikumispiirkonnas väga rahulik, ei olnud kiirustamist ega tormamist. Endine Jaapani pealinn Kyoto (1,5 mln elanikuga) oli veelgi rahulikuma linnakeskkonnaga kui Tokyo ja tundus lausa n.-ö „maakohana“.
Viisakus on endiselt Jaapanis tavapärane. Kuigi elutempo tänavatel ja metroos on kõigil ülikiire, tänatakse, kummardatakse ja naeratatakse kõigile ning vastastikuselt. Inimesed on abivalmid, nt metroos suuna küsimisel aidati päriselt.
Reis Erasmuse koolitusena tuletas mulle meelde ja näitas, et Jaapani toidutraditsioonid on püsinud muutumatutena. Kogetu võimaldas mul välja töötada Jaapani traditsoonilise menüü, mida kasutan valikaine (Aasia köök) õpetamisel. Õppisin uusi Jaapani nugade kasutuse- ja -toidu valmistamise tehnikaid. Näiteks oskan nüüd mereande oskuslikumalt töödelda. Sain teadmisi Jaapani erinevatest nugadest, mida igaüht kasutatakse eri tooraine töötlemiseks.
Suur tänu meie projektijuhile Astridile – meie õpirände ristiema, kelle positiivsus ja toetus aitas täita toreda unistuse!
