Meeli Kaldma 20 aastat Tekos

Armas koolipere!

Täna on ajalooline hetk! Meie koolidirektoril Meeli Kaldma´l on viimane tööpäev koolijuhi rollis ja jagame Meeli mõtteid siin allolevas intervjuus teiega.

Kuidas on koolijuhina töötamine teid isiklikult mõjutanud ja kujundanud?

Väga palju. Olen ennast põhiolemuslikult veidi boheemlaseks pidanud, sestap enesedistsipliini osas pidanud end väga ohjama. Kasvatama endas süsteemsust ja eesmärgipärasust. Ja ei tohi unustada, et see peab toimima ka enda eraelus, muidu see ei toimi ka mujal, iseasi, muidugi, kas mõju ka tööellu jõudis . Kindlasti õpetas alati suurt pilti nägema ning lõputult analüüsima. Paraku kohati sai minus võitu ka “ratsionaalne ratsanik” (Jonathan Haidt “The Happyness Hypothesis”) ja siis tuli jälle otsast alata. Ja siis jälle emotsionaalne elevant…. Lõpuks jõudsin selleni, et ka bürokraatias kehtib reegel, et lihtsuses peitub võlu. Õppisin, et protsessid inimestega on pikaldased ja keerukad, on veel palju mõtisklemist selle üle, miks me aeg-ajalt nö “kinni jookseme” ja ei suuda kastist välja mõelda. Mind on muideks aidanud ka lastelastega suhtlemine, tagasi juurte juures .

Mida olete õppinud oma 20-aastase karjääri jooksul, mida sooviksite teistega jagada?

Jagamine ise, nii info kui tagasiside on oluline. Nüüdsel ajal räägitakse juhtimises juba edasisidest, et see mis meil on täna, on alus tulevikukäitumisele ja tulemustele. Kuidas teha nii, et kõigil oleks hea ja samas huvitav olla. Teadvustada, et seda üht elu tuleb väärikalt elada. Aidata teistel mõista, miks nad nii teevad ja mida saab teisiti ehk paremini teha. Ja et selle kõige juures ei tohiks surmtõsiseks muutuda, hea (kooli)nali on alati hinnas. Kunagi keskkoolis kui ma korvpallitreenerile tunnistasin, et tahan õpetajaks saada, ütles see kohe, et „Meeli, sa ei oska ju nalja teha!“. Hea oli, et juba nii vara keegi selle välja pahvatas, muidu oleks see muutunud probleemiks. Sealtmaalt sain vähekene teadlikumaks, kuidas teised mind näevad. Õpetajana tõesti olen kogenud nende aastate jooksul, et positiivne ja turvaline õhkkond klassis aitab õppida.

Kui mõtlen selle üle, miks ma koolijuhtimisega seotud organisatsioonides olen aktiivne olnud, siis ikka sellepärast et on ehk veidikenegi lootust, et teatud asjad võiksid muutuda hariduses, et ehk hakkab ühtse haridusseaduse idee ka lõpuks vilja kandma. Kaua me seda haridust tükeldame institutsioonide kaupa. Lapsevanemad juba ei tea, mis naaberkoolis toimub ja kuidas haridussüsteemis õpiteed üles ehitatud on (kui on), rääkimata õpetajatest, kes peaksid olema selle suure pildi andjad õpilastele. Olen ka kõva häälega välja öelnud, et joonistage ja fikseerige see meie haridussüsteem korralikult, et oleks selge, kuidas selle sees liikuda. Hetkeseisuga sellist lihtsat pilti pole üheski ametlikus kanalis. Loodan, et tulevikus keegi teeb seda.

Teine mõte juhtimise eripäradest tekkis kunagise Aljoša teisaldamise ajal, kui oli näha kui õhkõrn on piir vihkamise ja aksepteerimise vahel. Töökollektiivi seisukohalt avastasin enda jaoks mõiste emotsionaalne ressurss – see on üldine foon, hoiak, mis mõjutab tööl suhtlemist ja kujundab õhustikku kui ühiskonnas toimuvad teravad ja kriitilised protsessid. Või ka kollektiivis endas juhtuvad kriitilised sündmused. Sama kordus ka Ukraina sõja eskaleerumisega 2022. Seda ressurssi peab säilitama, arvestama, juhtima ja andma inimestele aega kohaneda ja leida nende emotsioonidega toimetulekuks võimalusi.

Ja viimaks tahan mainida lumepalli efekti – see mis juhtub juhtkonnaga, kandub üle ka alluvatele; see mis mõjutab õpetajaid, mõjub ka õpilastele, seda ei saa unustada. Kommunikatsioon igasuguses olukorras on võti. Covidi aeg näitas seda kõige ilmekamalt, mida selgemad ja konkreetsemad olime, seda rohkem olid rahul töötajad, niipalju kui siis sellistel segastel aegadel võimalik oli.

Millised on teie plaanid ja unistused pensionipõlveks?

1.septembril seenele sõita, mida pole kunagi praktiliselt oma elus teha saanud. Loodust nautida. Lapselastega tegeleda. Veidi koolis õpetada ja kui isu ära ei kao, siis ka ühe ajaloo kirja panna alates 1946 Teko koolist ja tema eelkäijatest. Juba hakkab kalender täituma.

Kui saaksite ajas tagasi minna, kas teeksite midagi teisiti?

Ei midagi, lahtisi otsi elus on, aga ju see on elu paratamatu osa, et me kunagi ei tea, kaua meile antud on ja mida peaks siis tegema kui veel keegi su kõrval on.

Milline on teie juhtimismoto või põhimõte, millest olete alati juhindunud?

Meeskonnatöö on oluline, üks inimene võib mõne eesmärgi üksi saavutada, aga see on enamasti kollektiivis poolik tõde. Kui keegi soleerib, siis muu meeskond teeb ju ülejäänud töö.

Kuidas olete suutnud hoida motivatsiooni ja kirge hariduse vastu nii pika aja jooksul?

Uudishimu elu vastu. Viimati kuulsin, et ka Marju Lauristin rõhutas ühes oma esitluses, et uudishimu ei tohi „tappa“ lapses, seda tuleb toetada. Ja alati on inimesed meie ümber need, kes meid innustavad. Kolleegid teistest koolidest on head teekaaslased olnud, olen saanud nendega arutada ja selle käigus endas selgusele jõuda, kuidas edasi toimetada. Juhi karjääris tuli mentorkoolitus minu jaoks väga õigel ajal, sain sellest väga palju abi. Mind on alati ka huvitanud kogu maailm, kuhu see liigub ja kuhu meid viib. Müsteeriumid, teised kultuurid ja maad, huvid peavad olema nö teemavälised, siis saad puhata igapäevarutiinist. Abiks on olnud ka täiesti haridus”välised” sõbrad, kellega saab rääkida igasugustel teemadel. Motiveerivad õnnelikud õpilased aktusel.

Kas on mõni lugu või anekdoot, mida sooviksite jagada meiega?

Lugesin läbi just oma esitlusi, koguni stand-upi olen teinud oma koolis, kes ehk mäletab seda jõulupidu, see mäletab. Aga toon katkendi veel esitamata stand-up loost:

“Seda jah, et miks ma hakkasin koristajaks:

Teen täpselt tööd omas tempos. Mind ei kiirusta keegi tagant. Siis on hea töötada, ka kogu aeg olen nähtaval, et teen tööd no ja lõpuks saab valmis ka. Aga katsu sa koosolekul omas tempos teha. Kohe näha et kas sinu mõte on liiga kiire või aeglane. Kui oled liiga kiire, ei saa teised aru. Aga kui oled liiga aeglane – näha kohe, et sina ei saa aru. Kes see siis lolli juhiga tahab vaielda….”

Kui saaksite midagi muuta siin maailmas siis mis see oleks?

Sõja lõpetaks kohe. Maailm on liiga ilus, et seda hävitada.

Tahan tänada kõiki, kellega oleme seda hariduselu muuta tahtnud ja loodan, et edaspidigi minu uues rollis suudame koos midagi ära teha. Seniks aga kõigile kastist välja- mõtlemise oskust ja üks nali igasse päeva!