Kulinaarne kirjandusõhtu
20. veebruaril toimus Tallinna Teeninduskooli õpperestoranis sümbioos kulinaariast ja kirjandusest. Pool kokarühma KK15-PE1 rühma õpilastest valmistas õpetaja Eero-Olavi Kippa juhendamisel hõrgutavaid seeneroogasid ja teine pool teenindas õpetaja Kaimar Palmi valvsa pilgu all külalisi. Õhtusöök oli inspireeritud Valdur Mikita teosest “Kukeseene kuulamise kunst”. Praktikumi viis läbi autor ise, jutustades müstilisi lugusid eestlastest ja seenekorjamisest, avades eestlase arhetüüpi.
Valdur Mikta koos kulinaarse kirjandusõhtu teenindajatega.
Katkendeid “Kukeseene kuulamise kunstist”:
Kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga igivana seen – järelikult läänemeresoomlane!
Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi.
Muretsemisest:
Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretainast kakku küpsetama, muretsesid lapsi… Seetõttu on kõige vastutustundetum asi, mida eestlasele võib öelda: “Muretsemiseks pole mingit põhjust!”
Muretsemiseks on alati põhjust! Eestlast ei tohi mingil juhul lohutada, see on rumal indoeurooplase komme, kes ei taipa mõhkugi šamaanirahva ravimeetoditest. Mures inimese kõrval tuleb seista niikaua, kuni on tunda, et mure tuleb vaikselt sinu peale, ja siis sobival hetkel koormaga minema kõndida, et see järgmisele läänemeresoomlasele selga laduda.
Tänapäeva inimene valmistub surmaks hoopis teisiti kui kadunud vanaemade põlvkond. Vanad inimesed varusid suremiseks aega. Surma ootamine ei ole enam ammu püha rituaal ega surmgi elu loomulik osa. Veel paar-kolm põlvkonda tagasi jõudis inimese elu lõpule, nüüd see ei lõpe, vaid katkeb.
Ega eesti inimene mõista kahetseda seda, et elu jääb pooleli, ta pelgab seda, et töö jääb pooleli.
Tänapäevane maailm talub avalikult vaid ühte ebaõigluse liiki, see on vahetegemine rikaste ja vaeste vahel. Kuid just seda ei tohiks maailm endale lubada. See tuleks asendada vahetegemisega tarkade ja lollide vahel, nagu oli vanasti. Raha ramm pole kunagi ajaloos olnud nii suur kui praegu ja tarkuse võim nii katastroofiliselt väike. Kaasaegne maailm teeb kibedaks vaeste, kuid mitte lollide elu.
