Praktika Sloveenias
Iris Loorits & Jaanika Piller olid 2018. aasta veebruaris praktikal Sloveenias.
Kui Jaanikaga alguses kuulsime võimalusest minna Sloveeniasse, olime me väga skeptilised. Me ei teadnud mitte midagi sellest riigist kuid otsustasime siiski minna ja sellest sai kooliaasta parim otsus. 04. veebruari hommikul algas meie väike seiklus lennuga Poola, kus pidime Ljubljana lendu 4 tundi ootama. Oli külm ja ega me suurt midagi ei osanud oodata.
Ljubljanasse jõudes olime hämmingus kui ilus linn see on kuid tundsime mõlemad end kummaliselt, nagu hakkaks haigeks jääma. Järgmise päeva hommikul läksime hotelliga tutvuma, meeskond tundus paljutõotav. Kuid sama päeva õhtul mina juba haigestusin. Esimene tööpäev hotellis oli raske, olin 38 palavikuga nii elav kui suutsin kuid päeva lõpuks piisavalt läbi omadega, et ei suutnud midagi teha. Paar päeva hiljem haigestus ka Jaanika ja nii saigi käidud arsti juures ja hostelis end ravitud.
Pärast tervenemist oli kõik palju lõbusam. Mina suundusin kööki ja Jaanika teenindusse. Olime mõlemad rahul, et saime ülejäänud aja teha just seda tööd, mis
kummalegi meeltmööda oli.
Tööpäevad möödusid linnulennult ja vasrti oligi käes viimane päev. Olime mõlemad kurvad ja ka töökaaslaste pilkudest oli tunda, et meist hakatakse
puudust tundma. Viimasel päeval viisime töökaaslastele tänutäheks Eesti kommi ja tänusõnu edasi andes tulid isegi pisarad silma. Oli meeletult raske
jätta hüvasti inimestega, kes olid armsaks saanud , kes olid meid toetanud, abistanud ja omaks võtnud.
Need kolm nädalat, mis me Sloveenias veetsime muutsid mind ja Jaanikat veelgi lähedastemaks. Elada koos ühes toas on suur katsumus kuid ma olen äärmiselt rõõmus, et minu reisikaaslaseks ja toakaaslaseks oli just Jaanika. Õhtud möödusid naeru ja lõbusa tuju saatel. Käisime väljas ja kolasime ka mööda poode. Ljubljana oli koduseks saanud, mõnikord sai ka lihtsalt huvipärast mööda linna ringi kõnnitud. Inimesed meie ümber olid sõbralikud ja abivalmid. Me pakkusime neile huvi, sest me polnud kohalikud kuid see meid ei häirinud, see
pakkus meile endalegi huvi.
Kui mõelda seiklustele mida koos läbitud sai, siis kõige põnevam oli ehk juhuslik kohtumine eestlastega, kellega sai ka õhtul mõned joogid tehtud ja juttu aetud. Ka meie õpetajad
Kristi Leinus ja Ilona Säälik tulid nädalaks Sloveeniasse. Käisime nendega koos õhtusöögil ja baaris. Oli tõsiselt meeldejääv ja tore õhtu. Baaris istudes tahtis Ilona oma telefoni laadida, aga kelner ei soovinud, et Ilona teleka seinast välja tõmbaks, mille peale sai Ilona tiba pahaseks. Aga selleks, et õhtu siiski ilusalt lõppeks, toodi talle tükk kooki, mis tõi Ilona näole taas
naeratuse.
Käisime selles samas baaris ka õpetajate viimasel õhtul ja see sama kelner oli tööl. Ta tundis meid kohe ära kuid seekord koogitükki meist keegi ei saanud oli lihtsalt suurepärane õhtu
meeldivas seltskonnas. Sinna baari läksime Jaanikaga veel kaks korda. Oma viimase tööpäeva õhtul ja enne Ljubljanast lahkumist ning ka neil kordadel oli see tore kelner tööl. Juba uksest sisenedes võeti meid suurima rõõmuga vastu ja lahkudes öeldi isegi eesti keeles ,,Aitäh!’’. Sloveenias veetsime me ka Eesti 100 sünnipäeva, tähistasime seda väikese õhtusöögi ja jalutuskäiguga.
Lõpetuseks võiksin ma öelda seda, et selle praktikaga sain ma oma ellu uue parima sõbranna, inimese, kellega minna läbi nii tulest kui veest, kelle seljataga ma alati seisan ja keda alati kaitsen. Sain suure kogemuste pagasi, mida kasutada oma edasisel eluteel, mälestused, mida meenutada aastate pärast ja tuttavad, keda ei unusta eal.
